SIIAMI KASS

Tõu ajalugu
Siiam on üks vanemaid kassitõuge maailmas ja tema päritoluga on seotud mitmeid legende. Kuni 19.sajandi lõpuni levisid Euroopas Siiami kuningriigist tulnud rändurite jutud kuninglikest omapärase välimusega kassidest. Nimetatud kasside kasvatamine ja omamine oli kuningliku perekonna ja aristokraatia privileeg. See kass oli väärikas ja haruldane kingitus vähestele valitutele. Neid kasse peeti privilegeeritud hingede saatjateks teel teise ilma. Pärast üliku matuseid suundus kass, kes võttis osa matusetseremooniast, elama templisse, kus ta elas luksuslikku elu, olles pühitsetud munkade ja vaimulike poolt. Surnu sugulased tõid templis elavatele neljajalgsetele valvuritele valitud toitu kullast kandikutel. Siiamite uni möödus kallitel patjadel. Arvati, et nad omavad võimet kanda hoolt surnu hinge eest, tagada talle rahu ja õnn teises maailmas.
Varaseim teadaolev kirjalik allikas, mis kirjeldab siiameid nii sõnas kui pildis, "Tamra Maew" (1350-1767), pärineb Taimaa muistsest pealinnast Aytthayast. Nimetatud käsikirjas kirjeldatakse nii maskiga kui ühevärvilisi, samuti täpilise mustriga kasse.
Euroopasse jõudsid siiamid 19.sajandi lõpus. 1872. aastal toimus Londonis näitus, kus osalesid esimesed selle tõu esindajad. Puhast tõugu siiamit oli isegi Tais raske leida, lisaks sellele oli nende eksport keelatud, kuna kuningas tahtis neid kasse kiivalt enda valduses hoida. Seetõttu läks hulk aega enne, kui see tõug Euroopas levima hakkas ja sealt hiljem Ameerikasse jõudis.

Välimus
Siiami muidu heledat värvi nägu, kõrvad, käpad ja saba on tumedad. Levinuimad maskide värvid on must (seal-point), sinine (blue-point), shokolaadipruun (chocolate-point), ja lilla (lilac-point).
Lisaks kasuka värvile on siiamite välimuses veel üks silmatorkav detail- mandlikujulised sügavsinised silmad. Figuur on sale, graatsiline ja elegantne, pikkade käpade ja pika sirge sabaga. Pea on kiilikujuline ja silmatorkavalt suurte kõrvadega. Kasukas on lühikese karvaga ja siidne.

Iseloom
Siiamid on väga intelligentsed, uudishimulikud ja seltsivad. Nad on loojalsed, energilised ja nõuavad palju tähelepanu. Pidev üksiolek viib depressiooni ja tervisehädadeni. Seetõttu müüvad paljud kasvatajad neid paarikaupa või nõuavad, et peres oleks üks kass juba olemas. Nende iseloomul ei ole midagi pistmist laialt levinud arvamusega, et siiamid on kurjad. Siiamite hääl on legendaarne. Neid peetakse õigustatult kõige häälekamaks tõuks. Omavahel vestlevad need kassid põhiliselt kehakeeles, kuid inimestega suhtlevad nad oma tugeva ja nõudliku hääle abil. Ja vaidlustes kipub neile jääma viimane sõna. Seega ei sobi siiam inimestele, kes tahavad endale vaikset ja rahulikku diivanikaunistust.
Siiami kass võtab osa kõigist kodustest töödest ja tegemistest, pererahva töölt tulles räägib neile pikki jutte päevastest tegemistest ja vaadatud unenägudest. Siiamid on sajandite vältel niivõrd harjunud neile suunatud tähelepanuga, et peavad inimesi vähemalt sama tarkadeks, kui nad ise on. Üldiselt arvavad siiamid, et maailm tiirleb ümber nende.

Karv ja hooldus
Karv on lühike ja tihedalt vastu keha, aluskarv puudub. Kasuka hooldusega saab kass ise hakkama. Pesta tuleb kassi ainult siis, kui loom on ennast ära määrinud. Kammida või harjata võiks korra nädalas.